Maia inimesed käisid eelmine nädal välismaal ning olid sunnitud talle leidma sobiva hoiukodu. Õnneks on Maia omanikul tore vend oma elukaaslasega, kellel on vahva Bostoni terjer Dixie ja kes olid valmis võtma omale teise kutsika ajutiselt hoiule. Järgnevalt saab lugeda, kuidas neil ühiselt veedetud aeg läks, kuidas üks pere kohaneb uue koeraga ning kuidas üks kutsikas uue perega kohaneb.
Me oleme aeg-ajalt elukaaslasega mõlgutanud mõtteid, et mis tunne oleks elu kahe koeraga. Ühega on ju nii vahva ning usume, et ta on meil erakordselt mõnus perelemmik. Tänu Maia tulekule saimegi poolteist nädalat proovida elu kahe kutsikaga (Maia 3 kuud ja Dixie 8 kuud).
Mõistagi olid meil hirmud: kuidas nad läbi saavad, kas nad üldse lõpetavad mängimise ära ja lasevad üksteisel puhata, kuidas korraldame enda tööelu, et nad ei peaks palju üksi olema jne.
EELTÖÖ
Koosmäng
Maia ja Dixie said enne lühiajalist kooselu mitmel korral enne Maia omanike reisi omavahel mängida. See andis meile osalise kindlustunde, et nad on vähemalt omavahel sõbralikud.
Viisime ennast kurssi Maia kasvatuspõhimõtetega
Selleks puhuks oli meile kirjutatud väike tekst, mis on tema söömis- ja magamisharjumused, millised on tema parasjagu õpitavad kuulekuskäsud jms. Eks oli meil kindlam tunne, et on olemas mingi tugimaterjal. Ilmselt said ka omanikud omaltpoolt kindlustunde, et kõik sai ometigi räägitud, öeldud ja kirja pandud.
Töögraafik
Tööl graafiku läbirääkimised ja elukaaslasega oma graafiku ühtlustamine. Minu töö võimaldab mul nädalas mitu päeva kodus olla ning ka elukaaslase tööpäevad on erinevate pikkustega. Arutasime omavahel läbi, et koerad ei peaks eriti palju üksi kodus olema. Õnnestuski nii, et Maiale pidime hoidja leidma ühel päeval ja mõneks tunniks teisel päeval, kuna Maia ei ole harjunud veel pikka aega üksi kodus olema. Ühtlasi võtsime ka ju meie oma ellu justkui uue koera ning vajasime aega olukorraga kohanemiseks. Ka Dixiet võttes õnnestus mul temaga kaks kuud kodus olla, mis vähendas oluliselt muret koera ja oma kodu väljanägemise pärast.
ELU KAHE KUTSIKAGA
Maia kohalejõudmisel täitus meie väike majake suure mängulusti ja paljude asjadega. Maiaga tuli kaasa tema puur, magamisase, jalutamistarvikud, toidukausid, säilitusanum ja miljon mänguasja. Esimesed kaks päeva mööduski meil mängimistuhina all. Olen väga tänulik, et sel ajal kodus sain olla, sest vastasel juhul ei oleks siin midagi alles jäänud (nali). Terve alumise korruse põrand oli kaetud mänguasjadega (millega tõesti pidevalt mängiti) ja koerad jooksid ühest otsast teise. Nendel päevadel päästiski meid suuresti oma aia olemasolu, kus nad rahus mängida said.
Ometi on kutsikatele uni ja puhkus väga olulised, siis pidime kuidagi neile kahele puhkust võimaldama. Siinkohal oli meile palju abiks Maia puur, milles ta üsna kiirelt unne vajus. Ka Dixie eemaldasime mõneks ajaks ning siis suikus ta juba mõne minutiga sügavasse unne.
Ka toitmisel nägime palju vaeva. Dixie pole ülesööja tüüpi ning temal on toidukauss olnud pidevalt kättesaadav. Maia aga sööks ära kõik, mis talle teele satub. Seega paigutasime nende toidukausid nii, et nad üksteist ei silmaks ning lisaks seisime neil takistuseks ees, et üksteise toidukaussi ei piiluks. Miks? Neil on mõlemal enda tõu suurusele vastavad toidud ning ka kogused on teised. Polnud ju plaanis ühte koera nuumata teise koera arvelt.
Jalutuskäigud
Jalutuskäike korraldasime sel ajal kas elukaaslasega kahekesi või koertega eraldi. Kiiretel õuetiirudel õnnestus aeg-ajalt ka kahe koeraga korraga käia. Dixie kuulab meil kodustel õuetiirudel hästi sõna ning saab käia ka rihmata ja rihma otsas käies liigselt ei tiri. Millest ehk puudu tundsin, oligi see, et kahe koeraga rihmaga jalutades on väga raske. Maia kippus ninaga pidevalt jälgi otsima ning käis ühest äärest teise, mis tekitas siis ühe väga puntras rihma ja kokkuseotud koerad. Kes plaanib endale teise koera võtta, nendel tasub seda kindlasti silmas pidada. Toonitan siinkohal, et rihmastamata koera väljaspool oma aeda kindlasti jalutada ei tohiks. Meil lihtsalt on väga suur aed ja paksus lumes pole tore koera taga ajada, mistõttu teostame kiireid õuetiire rihma otsas.
Järgnevatel päevadel oli märgata koerte rahunemist. Mängud muutusid vähem intensiivseteks ja nad hakkasid koos puhkama. Sellest alates läks nendega päevasel ajal ka lihtsamaks.
Alates teisest ööst oli mõnel ööl Maial kõht korrast ära, mis tekitas meile päris mitu magamata ööd. Pikalt ei saanud me aru, milles asi ning lõpuks otsustasime talle teha ühe paastupäeva, peale mida kõht taaskord korda läks ja saime rahulikult päevad mööda saata. Maiale oli õnneks kaasa pandud ka FortiFlora probiootikumid, mis olukorda kindlasti paremaks tegid. Eks kutsika jaoks on rutiini vahetus suur stressi allikas ning ka Dixie kõrvalt pudenes üht-teist Maiale hammaste vahele, rääkimata sellest, et maiuseid jms on kahe koeraga algselt raskem reguleerida.
Juba rahulikum
Edaspidi elasime täiesti omas rütmis – lihtsalt, et ühe koera asemel oli kaks. Mõnevõrra oli isegi lihtsam, kuna ise nendega mängima ei pidanud, sest tegevust leidsid nad ideaalselt endale ise. Koerad hoidsid üksteise lähedale ja olid nagu sukk ja saabas.
Ehk tõesti võtame ka ühel päeval meie ühe koera juurde. Bostoni terjerid pidid hästi sobima teise koeraga, aga siinkohal otsustasime, et enne treenime ja õpetame ühe koera korralikuks. See nädal näitas meile, et kahe kutsikaga on ikkagi topeltrõõm ja topeltvastutus käsikäes.
Selleks ajaks kui Maia lahkuma pidi, olime temaga juba täiesti ära harjunud. Nüüd ootame kuni ta jälle meile külla tuleb – aga mõne aja pärast, kui ta juba veidi suurem. 🙂
Maia Instagram SIIN
Dixie Instagram SIIN
