Väikeste lemmikute ABC

Küülikud on folivoorsed/herbivoorsed väikesed imetajad (lehesööjad) ning nad kuuluvad lagomorfide ehk jäneseliste seltsi. Nad on reeglina aktiivsemad õhtusel ja öisel ajal, on väga sotsiaalsed ning elavad looduses suurte gruppidena. Soovituslik oleks ka kodus neid pidada vähemalt 2 kaupa! Paremini tunnevad nad end paarina (kastreeritud isane ja emane) kuid ka suuremates gruppides. Küülikud elavad keskmiselt 8-12 aastat. Nad kasvavad umbes 50cm pikkuseks ja kaaluvad keskmiselt 2kg. Küülikud on pärit Lääne-Euroopast.

Pidamistingimused: soovitluslik puuri suurus alates 150 x 60 x 50 cm (L x S x K). Lisaks on soovitatav küülikutele anda piisavalt aega järelvalve all väljaspool puuri joosta. Siis nad saavad loomulikult käituda, hüpata ja mängida.

Toitumine ja hambad: küülikute hambad kasvavad kiirusega 8mm kuus. See tähendab, et hambad peavad olema õiges asendis, et tekiks õige kulumine ja hambad ei kasvaks üle. Selle puhul mängib olulist rolli toit, mis peaks olema tugeva struktuuriga.

Küülikute maol ei ole piisavalt lihasjõudu, et see suudaks näritud ja allaneelatud toidu liigutada suuremates kogustes seedetrakti alumistesse osadesse. Seetõttu söövadki küülikud päevas tihti (80-120 korda)  väga väikseid toiduportsjone. Toidukogusest saadav energia ei tohiks teha loomi ülekaaluliseks ning peab tagama noortele loomadele piisava energia kasvuks.

Tervis:  Looma käitumist oleks hea jälgida igapäevaselt. Loom võib olla haige, kui ta eemaldub liigikaaslastest või joob/sööb vähem kui tavaliselt, tema kaal muutub või näiteks tema urineerimisharjumused muutuvad. Haiged loomad kasivad end vähem, nende karv on tuhm ja läiketa. Valutunnusteks võivad olla ka kaardus selg või kerrakeeratud keha ja poolkinnised silmad ning ka hammaste krigistamine. Kui näete ühte neist sümptomitest, pöörduge kindlasti koheselt loomaarsti poole.

Müksomatoos ja küülikute hemorraagiline haigus ohustavad küülikuid, seega vaktsineerimine on väga oluline!

Merisead on folivoorsed/herbivoorsed (taimetoidulised) väikesed imetajad ning nad kuuluvad näriliste seltsi. Looduses on nad aktiivsed õhtusel ja öisel ajal, nad on väga sotsiaalsed ning elavad suurtes gruppides. Neid on soovitatav pidada mitmekesi korraga. Merisead võivad elada 6 kuni 8 aastaseks, nende kehapikkus ulatub kuni 30cm ja nad võivad kaaluda 450 kuni 1000g. Merisead on pärit Lõuna-Ameerikast, elades peamiselt Kolumbiast kuni Argentiinani. Merisead ise ei kaeva auke, pigem teevad tihedas taimestikus endale käike. Toidu otsimiseks eelistavad nad madala taimestikuga alasid.

Pidamistingimused: merisigadele meeldib elada mitmekesi koos, parim oleks neid pidada kas paarikaupa (kastreeritud isane ja emane) või kolm emast ja üks isane. Kastreerimata isaseid koos pidada ei soovitata. Merisigu ei soovitata koos pidada küülikutega või teiste närilistega, kuna nende suhtlemisviisid on erinevad ja selle tõttu võivad tekkida konfliktid. Puuri suuruseks on soovitatav 120 x 60 x 50 cm (K x S x L) kui peetakse kahte merisiga koos. Iga päev peaks merisigadel laskma järelvalve all ka puurist väljaspool ringi liikuda.

Toitumine: ülemisel ja alumisel lõualuul on kaks lõikehammast. Nii lõikehambad kui purihambad kasvavad terve looma eluea, see tähendab et hammastele peab võimaldama piisavalt kulumist, et nad ei kasvaks ülemäära pikaks.

Merisigade maol ei ole piisavalt lihasjõudu, et see suudaks näritud ja allaneelatud toidu liigutada suuremates kogustes seedetrakti alumistesse osadesse. Seetõttu söövadki merisead päevas tihti väiksemaid toiduportsjone. Toidukogusest saadav energia ei tohiks teha loomi ülekaaluliseks ning peab tagama noortele loomadele piisava energia kasvuks.

OLULINE! Merisead ei saa oma kehas loomulikult teel toota C-vitamiini. Kui C-vitamiini manustatakse veega, siis see kaotab ruttu oma omadused valguse ja hapniku mõjul. Seega on toiduga C-vitamiini pakkumine merisigadele eluliselt tähtis. Keskmine päevane vajadus on 10mg C-vitamiini kg kehakaalu kohta.

Tervis: Looma käitumist oleks hea jälgida igapäevaselt. Loom võib olla haige kui ta eemaldub liigikaaslastest või joob/sööb vähem kui tavaliselt, tema kaal muutub või näiteks tema urineerimisharjumused muutuvad. Haiged loomad kasivad end vähem, nende karv on tuhm ja läiketa. Valutunnusteks võivad olla ka kaardus selg või kerrakeeratud keha ja poolkinnised silmad ning ka hammaste krigistamine. Kui näete ühte neist sümptomitest, pöörduge kindlasti koheselt loomaarsti poole.

 

Tšintšiljad on folivoorsed/herbivoorsed (taimetoidulised) väikesed imetajad ning kuuluvad näriliste seltsi. Looduses on nad aktiivsemad õhtuti ja öösiti. Nad on väga sotsiaalsed ja elavad suuremates gruppides (paar ja nende emased järglased). Selle tõttu on neid ka kodus parim pidada mitmekesi. Tšintšilja võib elada kuni 20 aastat, kehapikkus ulatub kuni 26cm ja kaal 400g kuni 600g. Tšintšiljad on pärit Lõuna-Ameerikast, kus neile meeldib elada rannaäärsetel mägistel aladel. Tsintšiljad on äärmiselt ohustatud liik, neid on loodusesse jäänud vaid paar väikest populatsiooni Tšiili põhjaosas.

Toitumine: looduslikult erineb nende toidulaud vastavalt aastaajale või kohale, olles tihti kõrbe-laadne. Tšintšiljad eelistavad süüa kuivadel aladel ning tarbivad söögiks kaktuselisi, bromeeliaid ning väiksemaid põõsastaimi. Tsintšiljad ehitavad omale pesasid kivide ja kaljulõhede ümbrusesse. Ülemisel ja alumisel lõualuul on kaks lõikehammast. Nii lõikehambad kui purihambad kasvavad terve looma eluea, see tähendab et hammastele peab võimaldama piisavalt kulumist, et nad ei kasvaks ülemäära pikaks.

Pidamistingimused: minimaalne puuri suurus kahe looma jaoks oleks 100 x 50 x 100 cm (K x S x L). Suur puur võimaldab tšintšiljadel paremini ringi liikuda. Sellele vaatamata peaks iga päev võimaldama neil järelvalve all ka toas ringi liikuda ja mängida. Sobilik oleks koos pidada ühte kastreeritud isast ja ühte emast looma. Samast soost loomi ei ole soovitatav rivaalitsemise pärast koos pidada. Samuti ei ole soovitatav tšintšiljasid koos pidada merisigade või teiste närilistega.

Tervis: Tšintšilja maol ei ole piisavalt lihasjõudu, et see suudaks näritud ja allaneelatud toidu liigutada suuremates kogustes seedetrakti alumistesse osadesse. Seetõttu söövadki merisead päevas tihti väiksemaid toiduportsjone. Toidukogusest saadav energia ei tohiks teha loomi ülekaaluliseks ning peab tagama noortele loomadele piisava energia kasvuks.

OLULINE!

• Liiga vähe toorkiudu tekitab tšintšiljadel kõhukinnisust, muutusi seedesüsteemi mikroflooras ja probleeme pimesoolega. Samuti on toorkiud olulised hammaste terviseks.
• Liiga palju tärklist tekitab isutust, seedesüsteemi mikrofloora muutusi, kõhugaase, kõhulahtisust, fermentatsiooni ja ülekaalulisust.
• Loomaarstid soovitavad minimaalset suhet 3:1 toorkiu ja tärklise vahel.

Kuidas teada saada palju tärklist sisaldab looma toit?

Eriti peab jälgima teravilja sisaldust, kartuli ja herneste olemasolu, need viitavad sellele, et toidus on rohkem tärklist.

Looma käitumist oleks hea jälgida igapäevaselt.Loom võib olla haige kui ta eemaldub liigikaaslastest või joob/sööb vähem kui tavaliselt, tema kaal muutub või näiteks tema urineerimisharjumused muutuvad. Haiged loomad kasivad end vähem, nende karv on tuhm ja läiketa. Valutunnusteks võivad olla ka kaardus selg või kerrakeeratud keha ja poolkinnised silmad ning ka hammaste krigistamine. Kui näete ühte neist sümptomitest, pöörduge kindlasti koheselt loomaarsti poole.

Deegu on taimetoiduline väike imetaja, kes kuulub näriliste seltsi. Aktiivsem päevasel ajal, väga sotsiaalne ning looduses elab suurte kolooniatena (tavaliselt 10 isendit). Sobilik pidada paari kaupa. Deegude eluiga võib ulatuda 5 kuni 7 eluaastani, kuid nad võivad elada ka vanemaks. Nende kehapikkus ulatub 12,5cm kuni 19,5cm pikkuseni ning nende kaal võib olla 170g kuni 350g. Deegud on pärit Tšiilist, kus nad elavad kesk-ja põhjaregioonides, kus taimestik on madal ning pakub oma tihedusega head peidu, söögi- ja elupaika. Samuti meeldib neile elada lahtise pinnasega kivisematel aladel. Neile meeldib kaevata ulatuslikke käike ning neid leiab ka aasadel, aedades ja parkides.

Pidamine: minimaalselt suuruses 100 x 50 x 100 cm (L x S x K) puur on soovitatav kuni 4 deegu pidamiseks (soovitavalt samasoolised). Samuti on soovitatav neil lahtiselt järelvalve all ringi joosta korra päevas.

Toitumine: ülemisel ja alumisel lõualuul on kaks lõikehammast. Nii lõikehambad kui purihambad kasvavad terve looma eluea, see tähendab et hammastele peab võimaldama piisavalt kulumist, et nad ei kasvaks ülemäära pikaks.

OLULINE! Deegudel on soodumus diabeedi tekkeks. Et seda ennetada, tuleks vältida värske puuvilja söötmist ning vältida ka teisi koostisaineid, milles on rohkem süsivesikuid ja tärklist.

Tervis: Looma käitumist oleks hea jälgida igapäevaselt. Loom võib olla haige kui ta eemaldub liigikaaslastest või joob/sööb vähem kui tavaliselt, tema kaal muutub või näiteks tema urineerimisharjumused muutuvad. Haiged loomad kasivad end vähem, nende karv on tuhm ja läiketa. Valutunnusteks võivad olla ka kaardus selg või kerrakeeratud keha ja poolkinnised silmad ning ka hammaste krigistamine. Kui näete ühte neist sümptomitest, pöörduge kindlasti koheselt loomaarsti poole.

Hamstrid on terasööjad väiksed imetajad, kes kuuluvad näriliste seltsi. Nad eelistavad looduses elada üksinda ning otsivad kontakti ainult paaritushooajal ning jäävad partneriga poegade kasvatamise ajaks. Hamstrid võivad elada 2 kuni 3 aastat ning nende kehapikkus on umbes 18cm ja nende kaal kuni 180g. Hamstrid on pärit Süüriast ja Lõuna-Türgist. Seal elavad nad põhiliselt maa-alustes käikudes, mida nad uuristavad liiva ja savisegusesse pinnasesse. Vabas looduses on nad pigem päeval tegutsejad, kodustes tingimustes armastavad pigem hämara saabudes aktiivsemaks muutuda.

Pidamine:  soovitame minimaalset puuri suurusega 100 x 50 x 50 cm ja loomi pidada üksikult.

Toitumine: Hamstri lõikehambad kasvavad pidevalt, seega vajavad nende hambad pidevat tugevat toitu (kestaga seemned, mida on vaja avada jne). Lisaks vajavad hamstrid loomset proteiini oma ainevahetuse jaoks.

OLULINE!: Hamstrid on väga aktiivsed! Neile meeldib palju ringi liikuda ning seetõttu on neil ka suurem energiavajadus ja kiirem seedimine.

Tervis: Looma käitumist oleks hea jälgida igapäevaselt. Loom võib olla haige kui ta eemaldub liigikaaslastest või joob/sööb vähem kui tavaliselt, tema kaal muutub või näiteks tema urineerimisharjumused muutuvad. Haiged loomad kasivad end vähem, nende karv on tuhm ja läiketa. Valutunnusteks võivad olla ka kaardus selg või kerrakeeratud keha ja poolkinnised silmad ning ka hammaste krigistamine. Kui näete ühte neist sümptomitest, pöörduge kindlasti koheselt loomaarsti poole.

Kääbushamster on granivoorne ehk seemneid sööv väike imetaja, kes kuulub näriliste seltsi. Kääbushamstrid elavad looduses üksinda ning nad võivad elada 2 kuni 2,5 aastasteks. Kehapikkus on neil keskmiselt 11cm ja kaal umbes 45g, mis teeb nad väiksemaks kui süüria hamstri. Kääbushamstrid on pärit Lõuna-Venemaalt, Mongooliast ja Põhja-Hiinast. Looduses elavad nad kuivades steppides ning kõrbelaadsetel aladel ning on pigem öise eluviisiga loomad.

Pidamine: soovituslik puuri suurus on 100 x 50 x 50 cm (L x S x K).

Toitumine: kääbushamstrite lõikahambad kasvavad terve elu. Seetõttu vajavad nad tugevamat toitu, mis aitab kulutada nende hambaid, et nad ülemäära pikaks ei kasvaks. Samuti vajavad nad loomseid proteiine ainevahetuseks.

OLULINE!: kääbushamstrid on väga aktiivsed, nad liiguvad palju ja seetõttu on neil ka kiirem ainevahetus. Et ennetada diabeedi teket, ei tohi nende toit sisaldada puuvilju või teisi koostisosasid, mis on suure süsivesikute sisaldusega, samuti ei tohi neile anda värskeid puuvilju.

Hiired on granivoorsed ehk seemnetest toituvad väikesed imetajad, kes kuuluvad näriliste seltsi. Nad on põhiliselt öise eluviisiga, kuid on võimalised kiiresti adapteeruma. Hiired on väga sotsiaalsed ning võivad elada gruppides. Nad elavad keskmiselt 2-3 aastat ning nende kehapikkus ulatub 6,5 kuni 9,5cm ja kaal 20-40 grammini. Hiired on pärit Kesk-Aasiast ja Põhja-Indiast, kus nad elavad kuivades steppides ja kõrbelaadsetes elupaikades, ehitades pesasid ja uuristades käike. Nüüd on hiired levinud igal pool, elades tihti farmides ning eelistades süüa kultuurvilja teri.

Toitumine: lõikehambad kasvavad terve elu ja vajavad seetõttu piisavalt tugevat toitu, et nad saaksid kuluda ning mitte üle kasvada. Hiirtel on väike pimesool, mistõttu nad saavad toorkiudu vaid väikestes kogustes seedida. Seetõttu peab ka nende toit sisaldama vähem kui 10% toorkiudu. Granivoorsed loomad vajavad loomset proteiini seedimiseks ja ainevahetuseks – loomses toidus sisalduvad aminohapped on tähtsad rakkude uuenemiseks ja erinevateks metaboolseteks protsessideks. Hiired on väga liikuvad ning nad vajavad lisaenergiat.

Pidamine: puur võiks olla minimaalselt suurusega 80 x 50 x 80 cm kahe looma kohta.

Tervis: Looma käitumist oleks hea jälgida igapäevaselt. Loom võib olla haige kui ta eemaldub liigikaaslastest või joob/sööb vähem kui tavaliselt, tema kaal muutub või näiteks tema urineerimisharjumused muutuvad. Haiged loomad kasivad end vähem, nende karv on tuhm ja läiketa. Valutunnusteks võivad olla ka kaardus selg või kerrakeeratud keha ja poolkinnised silmad ning ka hammaste krigistamine. Kui näete ühte neist sümptomitest, pöörduge kindlasti koheselt loomaarsti poole.

Liivahiir on granivoorne ehk teratoiduline väike imetaja, kes kuulub näriliste seltsi. Nad on väga sotsiaalsed ja elavad looduses suurte gruppidena. Seetõttu soovitatakse neid ka kodus hoida vähemalt paarikaupa. Liivahiired on nii päevase kui öise eluviisiga. Nende eluiga võib olla 3-4 aastat, pikkus 10-12cm ja kaal 70-130g. Liivahiired on pärit Mongooliast ning neid leidub ka külgnevates riikides, Venemaal ja Hiinas. Looduses elavad liivahiired põhiliselt aasadel ja heinamaadel, kus nad kaevavad maa-aluseid käike, kuhu ehitavad pesad ning toidu säilitamise kambrid.

Pidamine: soovituslik on puur suuruses 100 x 50 x 50 cm (L x S x K) eraldi põhjaga ja peene võrega ülaosas. Kui võimalik, siis oleks soovitatav liivahiirtel järelvalve all vabalt toas ringi liikuda korra päevas.

Toitumine: lõikehambad kasvavad terve elu ning vajavad tugevama struktuuriga toidu näol kulutamist. Samuti vajavad liivahiired loomset proteiini. Liivahiirtel on palju energiat ja kiire ainevahetus.

OLULINE! Liivahiirtel on kalduvus vere kõrgele rasvasisaldusele ja rasvumisele. Nende toit peaks sisaldama jahuseid teravilju ja pähkleid ei tohiks nende toit üldse sisaldada.

Tervis: Looma käitumist oleks hea jälgida igapäevaselt.Loom võib olla haige kui ta eemaldub liigikaaslastest või joob/sööb vähem kui tavaliselt, tema kaal muutub või näiteks tema urineerimisharjumused muutuvad. Haiged loomad kasivad end vähem, nende karv on tuhm ja läiketa. Valutunnusteks võivad olla ka kaardus selg või kerrakeeratud keha ja poolkinnised silmad ning ka hammaste krigistamine. Kui näete ühte neist sümptomitest, pöörduge kindlasti koheselt loomaarsti poole.

Rotid on omnivoorid ehk kõigesööjad, väikesed imetajad, kes kuuluvad näriliste seltsi. Nad on väga sotsiaalsed ning looduses elavad kuni 100 pealistes gruppides. Roti eluiga on kuni 4 aastat, täiskasvanud roti kehapikkus võib olla kuni 28cm ja kaal 270-400g. Tänapäevane must rott pärineb pruunist rotist, kes looduses elas Siberis, Mongoolias ja Hiinas. Tänapäeva rotti leiab üle terve maailma, eelistatud elukohad on linnad ja subtroopika. Eelistavad elada inimeste läheduses eriti Euroopas ja Põhja-Ameerikas, kus valivad elukohaks majade seinapaneelide sisemuse või vanad vihmaveetorud ja äravoolud. Samuti armastavad nad elada veekogude läheduses.

Pidamine: soovitame puuri suurusega 100 x 50 x 100 cm või 70 x 50 x 120 cm 2 kuni 3 roti kohta. Igapäevane jalutuskäik koduses keskkonnas järelvalve all on soovitatav.

Toitumine: pidevalt kasvavad lõikehambad vajavad tugeva struktuuriga toitu.

OLULINE!: rottidel on väike pimesool, seega ei suuda nad suuremates kogustes toorkiudu seedida. Nende toit peab sisaldama vähem kui 10% toorkiudu. Omnivoorsed loomad vajavad loomset proteiini. Rotid on aktiivselt tegutsevad loomad, kellel on kiire ainevahetus.

Tervis: Looma käitumist oleks hea jälgida igapäevaselt. Loom võib olla haige kui ta eemaldub liigikaaslastest või joob/sööb vähem kui tavaliselt, tema kaal muutub või näiteks tema urineerimisharjumused muutuvad. Haiged loomad kasivad end vähem, nende karv on tuhm ja läiketa. Valutunnusteks võivad olla ka kaardus selg või kerrakeeratud keha ja poolkinnised silmad ning ka hammaste krigistamine. Kui näete ühte neist sümptomitest, pöörduge kindlasti koheselt loomaarsti poole.