Zoonoosideks nimetatakse selliseid haigusi, mis kanduvad loomadelt inimestele. Lisaks koertele ja kassidele kujutavad omanike tervisele riski ka linnud, närilised, kalad, roomajad ja eksootilised loomad. Kuigi inimesed nakatuvad harva, on hea nendest riskidest teadlik olla. Haigestumise risk on suurim väga noortel ja väga vanadel inimestel ning nendel, kellel on probleeme immuunsusega. Kuna zoonootilised haigused on suhteliselt harva esinevad, jäävad need sageli märkamata. Ilmselt on kõige enam levinud lemmikloomadelt saadud haigusteks parasitaarsed infektsioonid ning väga levinud on ka seeninfektsioonid. Enimlevinud on salmonelloos, toksoplasmoos ning siseparasiidid.
Järgnevalt kokkuvõte mõnedest olulistest zoonoosidest:
Salmonelloos.
Salmonelloosiks nimetatakse Salmonella perekonda kuuluvate bakterite poolt põhjustatud soolenakkust, millesse nakatutakse suukaudselt. Salmonelloos on ilmselt üks kõige enam levinud bakteriaalne zoonootiline infektsioon ning see on üks kõige levinumaid bakteriaalse seedekulgla põletiku põhjuseid. Salmonellad satuvad organismi seedetrakti kaudu saastunud toidu või joogiga. Nakkusallikaks võivad olla paljud koduloomad. Salmonelloosi põhjuseks võib olla otsene või kaudne kontakt roomajatega; harvem kassidega, koertega ja närilistega (nagu näiteks hamstrid, hiired) ning linnud (näiteks kanad ja pardid) võivad olla kandjateks. Kirjanduse andmeil on esinenud ka juhtumeid, kus inimene on nakatunud saastunud lemmikloomatoitu või maiuseid käsitsedes.
Kuna Salmonella on roomajate seedetrakti floora loomulik osa, tuleb eeldada, et roomajad kannavad Salmonellat ning rakendada neid loomi käsitsedes ettevaatusabinõusid. Salmonella bakterid väljutatakse nakatunud looma väljaheidetega ning ülekanne on enamasti fekaal – oraalne (see tähendab, et nakkusallikas eritab haigustekitajat roojaga, vahel ka oksega ning nakatumine toimub siis, kui teine inimene või loom selle endale mustadelt kätelt või saastunud toidu või joogiga sisse sööb). Salmonella võib nakkusvõimelisena püsida kraanivees ning roomajate väljaheidetes pikka aega. Kasutades roomajate ja nende eluasemete pesemiseks kraanikausse ja näiteks vanni suurendab see inimeste nakatumise riski. Ennetavad ettevaatusabinõud hõlmavad head toiduhügieeni (so käte pesemine pärast loomade käsitsemist), kinnaste kandmist roomajate eluasemete puhastamisel, roomajate elamises vabalt ringi liikumise vältimine (eriti kohtades, kus valmistatakse toitu) ning roomajate ja nende eluasemete pesemisest hoidumine koduse majapidamise valamutes ja vannides.
Toksoplasmoos.
Toksoplasmoos (Toxoplasma gondii) on üks kõige levinumaid zoonootilisi infektsioone. Toxoplasma gondii on kogu maailmas esinev loomade parasiit, kelle peamiseks peremeesorganismiks on kaslased. Koerad võivad aga olla kaudseks toksoplasmoosi siirutajaks, kuna neile meeldib püherdada väljaheidetes ja loomade jäänustel. Inimestel on toksoplasma kõige levinum vaevuseid mittepõhjustav parasiit. Toksoplasmoos on põhiliselt kasside väljaheidetega leviv nakkushaigus, millesse nakatumine on ohtlik raseduse ajal ning immuunpuudulikkusega inimestel. Kõige tavalisemad viisid toksoplasmoosi nakatuda on ebapiisavalt kuumutatud liha või saastunud pinnasest pärit juurviljade söömine, kokkupuude nakatunud kasside väljaheidetega ning transplatsentaarne (platsenta kaudne) ülekanne loodetele. Ettevaatusabinõude hulka kuulub kasside tubane pidamine, kinnaste kandmine aiatöödel, käte pesemine pärast pinnasega kokku puutumist ning igapäevane kassi liivakasti puhastamine. Rasedad naised peaksid liivakasti puhastamisest hoiduma.
Solkmed.
Solkmenakkust (toksokarioosi) kannavad kassid ja koerad ning haiguse põhjustajaks on vastavalt Toxocara cati ja Toxocara canis. See on küllalt levinud nakkus. Parasiidi munad eritatakse kasside ja koerte väljaheidetega ja need jäävad pinnases paljudeks aastateks nakkusvõimelisteks. Nakkus võib kujuneda saastunud pinnast alla neelates. Samuti võivad Toxocara vastsed läbida platsentat ning neid eritatakse emaste koerte ja kasside rinnapiima ja kutsikad ning kassipojad võivad sündida juba nakatunutena. Profülaktika hulka kuulub hea käte hügieen ning lemmikloomadele ussitõrje tegemine. Kuna vastsed ei arene inimeste organismis täiskasvanuks, on infektsioon sageli ilma sümptomiteta. Vastsed võivad teha rände läbi organismi. Kui ränne toimub maksa, kopsudesse ja kesknärvisüsteemi, nimetatakse seda visceral larva migrans‘ iks. Kuid vastsed võivad teha rände ka silma (ocular larva migrans).
Paeluss.
Diplylidium caninum on paeluss, mida võib leida kassidel ja koertel. Inimesed, enamasti lapsed, nakatuvad tsüstitserkoide (paelussi vahevorm) sisaldavaid kirpe (paelussi vaheperemehed) kogemata alla neelates. Või siis neelab inimene tüstitserkoidi kogemata alla kuna koer purustab hammastega tsüstitserkoidi sisaldava kirbu ning tsüstitserkoidid vabanevad koera suus. Seejärel lakub koer inimese suud ning tsüstitserkoide sisaldav sülg kantakse inimesele. Siiski on inimeste nakatumine harv.
Vaata ka, kuidas võib paeluss kanduda koeralt inimesele.
Tinea corporis / Tinea capitis.
Seda dermatofüütide poolt põhjustatud seeninfektsiooni võib saada ka loomadelt, kellel kliinilised tunnused puuduvad. Haiguse sümptomiteks on karvakadu, punetavad nahapaksendid, sügelemine ja lööve. Tinea corporis kahjustab peaaegu karvavabu nahapiirkondi. Tinea capitis on peapiirkonna nakkus ning selle tulemuseks on juuste väljalangemine.
Lyme‘i haigus, e borrelioos.
Kodused lemmikloomad (nagu näiteks koerad ja kassid) võivad Lyme‘i haigust kaudselt üle kanda, kandes nakkuslikke puuke. Kuna on olemas teatud ajaline vahe puugi toitumise ja haiguse ülekandumise vahel, tuleb rakendada ettevaatusabinõusid. Iga nähtava puugi eemaldamine võib nakatumist ära hoida. Nagu ka pikkade varrukate ja pükste kandmine, särkide püksis ja pükste saabastes kandmine või sokkidesse toppimine, heledate riiete kandmine (et puugid oleks paremini nähtavad), puuke peletava vahendi kasutamine, jalgraja keskel jalutamine (vältides rohtus piirkondi) ning jälgides puukide esinemist kehal. Need on meetodid, mida tuleks rakendada, et nakatumist vältida. 1 kuni 36 päeva jooksul kokkupuute järgselt tekib lööve, sagedamini puugihammustuse kohal. See laieneb ja muutub keskelt selgemaks. Lööve kaob sageli ilma ravita. Samal ajal või siis lühidalt pärast lööbe teket ilmnevad gripilaadsed tunnused, nagu palavik, peavalu, kehv enesetunne ning lihase-ja liigesevalu. Ravita võib nakkus kujuneda suurte liigeste artriidiks, entsefalopaatiaks ja südamepõletikuks.
Sügelised.
Harva võivad koerad sügelisi inimestele kanda. Kuid koera sügeline ei suuda inimese peal paljuneda ning tulemuseks on iseparanev haigus. Sümptomiteks on sügelemine ja paapulitega kaetud lööve.
Kassikriimustustõbi.
Kassikriimustustõbe (Bartonella henselae) kannavad enamasti edasi kassid (eriti kassipojad), kuid seda infektsiooni võivad edasi kanda ka koerad. Enamasti on haigus iseparanev, sümptomiteks turse nahakahjustuse kohal ning lümfadenopaatia, palavik ja kaalukadu.
Psittakoos.
Psittakoosi (Clamydia psittaci), tuntud ka kui papagoipalavikku, kantakse edasi lindude poolt ning enamasti leidub seda papagoidel. Ülekanne toimub kas lindude väljaheiteid või ninasekreete sisse hingates ning harva nakatutakse lemmikuna peetava linnu hammustusega. Profülaktika kaasab desinfitseerivate vahandite kasutamist ja kinnaste, kitlite ja maskide kandmist puuride puhastamise ajal. Nakatunud lindudel on kliinilised tunnused vähe väljendunud ning need kaasavad turris sulestikku, letargiat ja anoreksiat. Inimestel põhjustab see üldise enesetunde muutusi ning kopsupõletikku.
Eelpoolnimetatud haigustele lisaks on veel mitmeid zoonoose ning palju teisi haigusi, sealhulgas ka haruldasi ja harvaesinevaid. Hoolitsege oma pere ja lemmikloomade eest ning hoidke nende tervislikul seisundil silm peal. Kahtluse korral otsige alati nõu ja abi.
